Venna !
Nonii, nüüd ma siis istun siin, oma toas, põrandal. Mõtlen sinust. See on kuidagi jube raske, aga samas ka väga rahustav, mõelda et sa mul vähemalt olemas oled. Ma tean, et sa ei taha muga suhelda, aga kuskil mu sisimas on siiski killuke, mis loodab, et sa siiski hoolid. Päevade jooskul, see killuke aina kasvab ja kasvab. Ja sellega suureneb ka minu igatsus sinu vastu.
Ma tahaksin nutta, nutta ennast tühjaks, niiet mitte ühtegi pisarat mu silmist enam ei tuleks, aga ma ei saa. Ma ei saa seda teha oma lähedastele, oma emale, oma isale, oma vennale, ja teistele mulle kallitele inimestele. Ma lihtsalt ei suudaks neile seda ära seletada. Lihtsalt ei suudaks. Ma ei suudaks neile seletada, kui väga ma sind igatsen, eriti isale.
Ma olen kurb. Ma tahaksin sinuga kohtuda. Aga ma ei saa..
Kurbus on lihtsalt tunne, igatsus on emotsioon !
Sinu õde !
