Selles: Vaatasin pikka aega Adamit. Ta oli nii vaikselt, kuidagi mõttes ning ta hea lõhnaõli tungis mulle järjest tugevamini ninna. Mõtlesin kas peaksin temaga rääkima või ei.. Tegin just suu lahti et küsida kust ta pärit on, aga ta jõudis ette. ''Nii sa oled siis Bella jahm?'' Noogutan. Huvitav kas ta tõesti aru siis ei saanud, kui talle nime ütlesin ? Küsin vastu ''Ja sina oled siis Adam nagu ma aru saan jah?'' Adam turtsatab. Muigan. Awkward. "No ja mis sa teed siin siis?" küsib poiss mu poole vilksamisi vaadates ja siis oma silmad jälle kaugusesse seades. "Kuule mõtlesin siin et lõhuks natuke puid, või mis sa arvad?" tulin oma geniaalse lausega lagedale. Adam hakkas kõvasti naerma, kuid see jäi ka üürikeseks kuna samast rõduuksest, kust välja olin tulnud, tormas välja nüüd ka Sander, kes ähkis ja puhkis nagu hobune pärast võidusõitu.
''Bella mul on sind kohe vaja! KOHE!''. Wow, relax mees eks. Adam õngitses taskust midagi. Mingi paberitükk. Telefoninumber. Ta naeratas. '' Helistame'' oli veel viimane asi mida ta öelda jõudis ning seejärel tiris Sander mu juba kaasa. Poiss tõmbab mu diivanile istuma endal selline nägu peas nagu oleks paljaste rindadega Megan Foxi ületee näinud. ''Bella vaata näed seda kenadust?'' ta osutab ühele tibile kes räägib ja naerab koos teiste tüdrukutega. Noogutan. ''Vaata ma tahan sellele tüdrukule meeldida eks, aga sa pead mind aitama eks. Pead mängima et oleme koos eks.'' Vaatasin talle otsa ja hakkasin laginal naerma. ''Jah ma aitan sind eks. Aga ainult täna, edaspidi pead ise hakkama saama eks.'' Poiss vaatas mind alguses vägaväga kurjalt kuid siis ta näolapike läls palju leebemaks. "Väga naljakas eksole. Aga ma tänan sind, sa oled lihtsalt parim."
"Jaja" laususin silmi keerutades. Kõndisime Sandriga käest kinni too kamba juurde ning üritasin nende jutust mingit aimu saada. Nad rääkisid hetkel kellegi poisist. Keegi Rasmus oli vist. Sander hoidis mu piha ümbert kinni ning ma hoidsin oma käsi kuidagi poisi taskus. Tüdruk saatis iga paarikümne sekundi tagant meie poole väga armukadedaid ja kuidagi pettunud pilke. Mul on isegi omamoodi kahju sellest tüdrukust hetkel, Sander oleks ju võinud niisama ka ta tantsima kutsuda jne aga ei, ta valis ikka selle tee. Õnneks olen emalt pärinud oskuse, eirata seda,mis mulle ei meeldi ja seegikord eirasin tüdruku pilku meil.
Lõpuks palub tüdruk, et nad saaksid neljasilma all rääkida. ''Hakkama saime vist'' sosistab poiss mulle veel enne ära minekut. Naeratan ning annan talle musi, näitamaks, et meil on ikka ''tõeline'' suhe. Poiss kaob tüdrukuga mu vaateväljast sel hetkel, mil nad kööki pööravad. Mina aga ei saa mõtteid Adamilt. Ta mustad juuksed mis tuulekäes küll natuke sassi läksid, kuid ikkagi nii fucking perfectsed välja nägid, ta rosinpruunid silmad, mis helkisid kuu paistel ning neist hõõgus sõbralikkust kuid samas ka salapära, ta lõhn mis oli imehea ja stiil mis oli vaieldamatult liiga hea. Ta oli kuidagi liiga täiuslik.
Umbes viie minuti pärast tuleb Sander tagasi. Selle sama tüdrukuga. Ta vaatab mulle andekspaluvalt otsa kuid ta silmad peegelduvad meeletust õnnest. ''Tead Bella ma jätan su maha. Meie vahel on kõik läbi, sest ma leidsin selle kenaduse'' ta osutas tüdruku poole ning tüdruk naeratas. ''aga me võiksime sõpradeks jääda'' Noogutan ning teen õnnetut nägu kuid siis muigan natukene. ''Jah võime küll'' Kuradi draamateater. Poiss mainis ära et tüdruku nimi on Hanna ja siis otsustasin sealt minema tõmmata. Liiga kirevaks läks asi ära.
Seisin ja mõtlesin tuimalt keset tänavat mida edasi teha. Järsku meenub mulle et paar nädalat tagasi avati paar tänavat edasi mingi kohvik aga ma pole sinna veel jõudnud, oleks aeg vaadata see koht üle ja pool kaksteist õhtul on selleks täiesti normaalne aeg. Väike jalutuskäik. Jõuan soovitud kohta umbes 20 minutiga ning leian sobivaks osta üks XL suuruses latte. Ma pole ikka aru saanud sellest, miks on olemas topsid suuruses S, ehk siis ilmselgelt kõige väiksem, siis tuleb M, ehk mingi keskmine, järgmisena on L, ehk siis suur, ja siis XL, mis on nähtavasti hiigel suur. See pidi vist küll mingi Einstein olema kes selle välja mõtles kuna seda XL suuruses lattet oli mul praegu väga vaja.
Seisin ja mõtlesin tuimalt keset tänavat mida edasi teha. Järsku meenub mulle et paar nädalat tagasi avati paar tänavat edasi mingi kohvik aga ma pole sinna veel jõudnud, oleks aeg vaadata see koht üle ja pool kaksteist õhtul on selleks täiesti normaalne aeg. Väike jalutuskäik. Jõuan soovitud kohta umbes 20 minutiga ning leian sobivaks osta üks XL suuruses latte. Ma pole ikka aru saanud sellest, miks on olemas topsid suuruses S, ehk siis ilmselgelt kõige väiksem, siis tuleb M, ehk mingi keskmine, järgmisena on L, ehk siis suur, ja siis XL, mis on nähtavasti hiigel suur. See pidi vist küll mingi Einstein olema kes selle välja mõtles kuna seda XL suuruses lattet oli mul praegu väga vaja.
***
Ma istun rannas, ühe suure kivi pea. Otsin kotist suitsu ning panen selle suhu. Panen põlema ja tõmban kiiresti kaks mahvi. Üritan ringe teha, kuid koba nagu ma olen, siis ei tule need just korralikud välja. Äkitselt paneb keegi käed mu silmadele. I hate it. "Kes iganes sa ka poleks, ma olen valmis lööma." Tundmatu eemaldas on suured kui õrnad käed. Mees. "Ouou, relax babe, see olen ainult mina." Suurte kätega tundmatu osutus Adamiks. Kust kurat ta mind üles leidis? Ja mida ta siin teeb? "Heh, stalker?" No ma küll mõtlesin et tuleb üks me & myself õhtu aga ega ma seltskonnast ka ära ei ütle. Eriti kui selleks seltskonnaks on jalust rabav kahekümnendates piltilus poiss. Või juba mees?
"Ei, tegelt jalutasin lihtsalt koju ja voilaa, üks kena piff istus kivipeal, mõtlesin et tulen seltsi aga kui ei sobi, ma võin ära ka minna." Poiss on alles vaimukas võimis? "Oioi, ma tänan selle südant lõhestava komplimendi eest, kotletike." Poiss naeris jälle kõva häälega ning esile kerkisid ta perfectsed põselohud. Poiss istus mu kõrvale ning meie ees laiub suur meri. Vaikus hakkas juba piinlikuks muutuma ja see mere kohin ajas ka juba südame pahaks niiet, oli viimane aeg ohjad enda kätte haarata. ''Sa elad siin kuskil lähedal?'' Poiss noogutas. "Jaa, vaata seda maja seal, see beežikas maja seal, helesinise kõrval." Poiss osutas ühele tohutult suurele ning väga ilusale majale.
Wait a minute. Minu maja on sellest majast täpselt kolm maja edasi. Mis mõttes. Ta ei saa olla mu naaber. See on võimatu. Ma pole teda kunagi varem näinud. Aga kui ma nüüd on halle ajurakke natuke liigutan siis meenus mulle et kunagi, kui ma umbes nii 8'ne olin siis oli mu vend 10, ja tal oli parim sõber Adam, kes elas selles majas. Ta oli ikka tõeline nohik ja nad vennaga kiusasid mind lihtsalt koguaeg. ''Ega sa juhuslikult Adam Butler pole?'' Adam noogutab. "Kust sa tead? Tegid juba tausta uuringut?" naeris poiss. "Ega sa noh nii juhuslikult Josh Smithi ei tea?" küsisin juba talle otsa vaadates. "Loomulikult tean, ta oli kunagi mu parim sõber, vaata, ta elab seal valges majas. Mis siis?"
Poiss näitas mu maja poole. Nagu ma ise ei teaks kus mu vend elama peaks. "Einoh, saame tuttavaks, minu nimi on Bella Smith." Muigasin ja suunasin oma käe poisi poole. Ta rosinpruunis silmad läksid suureks nagu tõllarattad. "Bella? Bella Smith? Joshi väike õde Bella?" ei suutnud poiss uskuda. " Ei, su vanaema Helga Bieber mu kotletike." muigasin ning suunasin oma pilgu tagasi merele. "Issand, sa oled nii suureks ja ilusaks kasvanud." Okei, mida iganes. "Palun, mees, ära vanaemastu eks. Sa ise ka ei usu seda sitta. Muide sa oled ka jumala pandavaks muutunud, mingi siitimuutus vä?" muigasin ja tegin talle silma. "Ma tänan" oli kõik mis poiss selle peale ütles. Uskumatu, et just tema on Adam Butler. Vähemalt hot.
"Ei, tegelt jalutasin lihtsalt koju ja voilaa, üks kena piff istus kivipeal, mõtlesin et tulen seltsi aga kui ei sobi, ma võin ära ka minna." Poiss on alles vaimukas võimis? "Oioi, ma tänan selle südant lõhestava komplimendi eest, kotletike." Poiss naeris jälle kõva häälega ning esile kerkisid ta perfectsed põselohud. Poiss istus mu kõrvale ning meie ees laiub suur meri. Vaikus hakkas juba piinlikuks muutuma ja see mere kohin ajas ka juba südame pahaks niiet, oli viimane aeg ohjad enda kätte haarata. ''Sa elad siin kuskil lähedal?'' Poiss noogutas. "Jaa, vaata seda maja seal, see beežikas maja seal, helesinise kõrval." Poiss osutas ühele tohutult suurele ning väga ilusale majale.
Wait a minute. Minu maja on sellest majast täpselt kolm maja edasi. Mis mõttes. Ta ei saa olla mu naaber. See on võimatu. Ma pole teda kunagi varem näinud. Aga kui ma nüüd on halle ajurakke natuke liigutan siis meenus mulle et kunagi, kui ma umbes nii 8'ne olin siis oli mu vend 10, ja tal oli parim sõber Adam, kes elas selles majas. Ta oli ikka tõeline nohik ja nad vennaga kiusasid mind lihtsalt koguaeg. ''Ega sa juhuslikult Adam Butler pole?'' Adam noogutab. "Kust sa tead? Tegid juba tausta uuringut?" naeris poiss. "Ega sa noh nii juhuslikult Josh Smithi ei tea?" küsisin juba talle otsa vaadates. "Loomulikult tean, ta oli kunagi mu parim sõber, vaata, ta elab seal valges majas. Mis siis?"
Poiss näitas mu maja poole. Nagu ma ise ei teaks kus mu vend elama peaks. "Einoh, saame tuttavaks, minu nimi on Bella Smith." Muigasin ja suunasin oma käe poisi poole. Ta rosinpruunis silmad läksid suureks nagu tõllarattad. "Bella? Bella Smith? Joshi väike õde Bella?" ei suutnud poiss uskuda. " Ei, su vanaema Helga Bieber mu kotletike." muigasin ning suunasin oma pilgu tagasi merele. "Issand, sa oled nii suureks ja ilusaks kasvanud." Okei, mida iganes. "Palun, mees, ära vanaemastu eks. Sa ise ka ei usu seda sitta. Muide sa oled ka jumala pandavaks muutunud, mingi siitimuutus vä?" muigasin ja tegin talle silma. "Ma tänan" oli kõik mis poiss selle peale ütles. Uskumatu, et just tema on Adam Butler. Vähemalt hot.
***
Oleme oma tundaega siin juba istunud ja rääkinud. Küll sellest, mis vahepeal oli juhtunud kui ka endast. Äkitselt tunnen kuidas külmavärin mind tabab kui järjekordne laine kaldale koos tuule iiliga saabub. Adam võtab härrasmehelikult oma musta nahktagi seljast ning asetab selle mulle õlgadele. See järel tõmbab mu põhimõtteliselt enda sülle ning paneb oma käed mulle ümber. Misasi see nüüd on? Mis toimub? Okey. ''Ohoh, see tseen kus poiss tõmbab tüdruku endale sülle ja siis tüdruk on nii ekstaasis ja laseb endaga kõike teha? Ei lähe läbi mu kotletike'' Poiss hakkab naerma. "Tegelikult tahtsin, et sul külm ei oleks, sest nagu näha tüdruk, sulle kohe meeldib vähe riideid selga panna." Muigas poiss kui mu peaaegu paljaid kintse vaatas ning täiesti paljaid käsivarsi silitas. Tõmbasin kiiresti oma kleidi saba nii alla kui võimalik aga siiski olid mu kintsud suhteliselt paljad.
Niisiis me seal istusime, mina temal süles, rääkisime ja naersime, ning vaatasime päikesetõusu...
Jätkub...
